Tilsi mõis

Kas teadsid, et kogu Eesti tuntuima noortefilmi „Naerata ometi” valusad ja vaiksed stseenid on võetud just seal – vana Tilsi mõisa tühjaks jäänud tubades, kus kunagi elasid päriseltki lapsed, keda elu ei hellitanud?

Tilsi mõis Võrumaa vaikses nurgas, sündis 1749. aastal, kui see lahutati Väimela mõisast ja rändas seejärel käest kätte, enne kui jäi 19. sajandi alguses pidama von Rothide suguvõsa kätte. Härrastemaja sai oma lõpliku kuju alles sajandi teisel poolel – nagu kõik tähtsad asjad siin kandis, juhtus see tasa ja targu.

Kui aadli ajastu läbi sai, kolisid mõisa hoopis teistsugused elanikud. Lastekodu ja kool tegutsesid siin pea terve sajandi, enne kui maja hääletuks jäi. Ent kadu pole täielik. Aidad, kõrvalhooned, väravaehitis – kõik need kõnelevad edasi.

Park, mis maja taga tasakesi võsastub, peidab endas 1980. aastal valminud „Leinava ema” kuju – monument langenutele, mälestus ajast, mil igal kivil oli ideoloogiline kaal.

Ja siis, aastal 1985, tuli kaamera. Laius ja Iho. Rannamaa tekst. Tilsi mõis sai kinoks, mille seinad mäletavad rohkem kui ükski stseen.