Kas teadsid, et Lelle ümbruse soised ja metsased alad on olnud ajalooliseks piiriks Eestimaa ja Liivimaa kubermangude vahel?
Just nendes metsade rüpes seisab Lelle mõisa torn, mille kunagine hiilgus ja peahoone uhkus on nüüdseks jäänud varemete varju. Kunagi ulatus see torn uhkelt 20 meetri kõrgusele – kolmekorruseline teravatipuline valvur, mis nüüd ajahamba närimisele allub. Tundub, nagu ajalugu ise oleks sinna peidetud. Mõisa lugu ise algab aastast 1596, kui seda esmakordselt mainiti. Läbi ajaloo valitsesid mõisa erinevad mõisnikud, nende seas ka von Hoyningen-Huene perekond, kellele see kuulus kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Suurim muutus saabus 1905. aastal, kui Veliselt tulnud mässulised tõid mõisa kohale leekide kuma. Peahoone langes tuleroaks, jättes taastamise järel alles vaid parempoolse osa. Vasak tiib kadus unustusehõlma, ja tänaseni on torn kui pooleks näritud ajamälestus.
Nõukogude ajal leidis Lelle mõisa peahoones koha metskonna kontorina. Tänapäeval on mõis eraomanduses, ümbritsetud liigirikkast pargist.
Lelle alevik hakkas tõeliselt arenema alles 20. sajandi alguses, kui sinna rajati raudteejaam – ühendus Tallinna, Rapla ja Türi liinidega tegi Lellest olulise sõlmpunkti.